Meie klubi tubli korvpallineiu Anna Gret Asi räägib endast ja sellest kuidas ta on nii kaugele üldse jõudnud.
Minu nimi on Anna Gret, olen 17 aastane, käin Tartu Jaan Poska gümnaasiumis ja tegelen igapäevaselt korvpalliga. Jõudsin korvpallini umbes 10 aastat tagasi tänu oma emale, kes on noorte ja naiste võistkondade treener. 10 aastaga olen jõudnud üht-teist ka korvpallis saavutada – 10x Eesti noorteklassi meister, 2x naiste meistriliiga hõbe ja 1x pronks. Lisaks sellele on mind valitud 6x oma vanuseklassi hooaja parimaks mängijaks, naiste meistriliigas 2x aasta noormängijaks ja samuti 2x tähtede viisikusse. Esindasin esimest korda 15aastaselt Eesti naiste rahvuskoondist ning olen kahel suvel kaasa ka teinud Eesti U16 noortekoondisega euroopa meistruvõistlustel. Sellel suvel lähen lahingusse juba U18 vanuseklassis.
Need saavutused on olnud minu jaoks suured tunnustused, aga aprilli keskpaigas keset ajaloo tundi sain ma gmaili FIBAlt ja NBAlt, kus oli kutse U17 Basketball Without Borders Europe laagrisse. Selline tunnustus oli midagi enneolematut – mind on märgatud ka Euroopas. Vahetunnis helistasin kohe emale ja jagasin temaga värskeid emotsioone. Ma olin hämmingus.
Laagrisse oli kutsutud 24 tüdrukut 15st riigist. Kuskil 10st olin varem kuulnud. Lisaks Eestile oli laagrisse kutsutud ka Hispaania, Kreeka, Horvaatia, Serbia, Läti, Leedu, Rootsi, Tšehhi, Hollandi, Poola, Venemaa, Valgevene, Türgi ja Taani noorkorvpallureid. Siia kõrvale võib lisada, et poistel oli veel rohkematest riikidest osalejaid.
Laagrisse minekul olin väga ärevil ja veidi ka hirmul. Ma ei osanud väga arvata, mis tasemel ma teistega võrreldes olen. Teadsin laagrisse tulijatest mõndasid tüdrukuid ja eeldasin, et laager on väga kõrgetasemeline. Minu üllatuseks ei olnud keegi kellestki silmapaistvalt ei kehvem ega parem.
Laagri jooksul sain palju uusi teadmisi ja kogemusi – nt kuidas lugeda mängu paremini, õppisin olema parem tiimikaaslane, nautima iga hetke jne. Sellele kõigele lisaks õppisin tundma palju uusi vahvaid inimesi ja sain juurde motivatsiooni, et enda kallal veel kõvasti vaeva näha.
Kui laagri põhilised tegevused olid oma lõpu leidnud, hakati pihta autasustamistseremooniaga. Kõigepealt autasustati omavaheliste mängude võitjaid ja all-star mängule valitud mängijaid, kuhu kuulusin ka mina. Juba see oli minu jaoks väga võimas ja auväärt tunnustus. Peale seda jagati auhindu nimeg sportsman of the camp ja the toughest player of the camp, lisaks tuunustati ka 3pt võistluse võitjat ja all-star game MVPd, . Olin teiste saavutuste üle ülimalt õnnelik ja teadsin, et iga üks, kes auhinna sai, vääris seda 100%. Seejärel jõudis aeg kätte kogu laagri MVP teatamiseni. Oma peas ei tekkinud mõtetki, et see võiksin olla mina. Seepeale kuulsin ma oma nime ja olin positiivses mõttes segaduses. Ma tõesti ei suutnud seda uskuda. Mina… MVP… üle-euroopalises laagris… See kõik jõudis mulle kohale alles mõned tunnid hiljem.
Ma olin saavutanud midagi, mille peale ei osanud oma suurimates unenägudes ka tulla. Minu käest küsiti ka intervjuu, tehti pilte ja räägiti ka veidi juttu. Tundsin, et tegin au Eesti riigile ja Tartu linnale. Sain kiidusõnu ka NBAs palliva Jonathan Isaac’i käest. Sotsiaalmeedias oli saavutuse kohta ka palju uudiseid. Mu instagrami konto sai juurde ligi 200 uut jälgijat. Tundsin end korra kui väike kuulsus :DD. Muidugi tuleb maale tagasi tulla ja aru saada, et tegemist on vaid hetkelise tähelepanuga ja töö tegemine peab jätkuma innukamalt kui kunagi varem.
Tahan tänada kõiki, kes on mind aidanud ja kasvatanud selleks, kes ma hetkel olen. Armastav ja hooliv ema ja treener, vastutulelik kool, kõik treenerid, kellega kokku puutunud olen, Tartu Kalevi klubi toetuse eest ja sõpru-tuttavaid alati olemasoleku eest.
Siit alles kõik algab!
A.G
